Tark parv

Artikkel vajab vormindamist vastavalt Vikipeedia vormistusreeglitele. (Veebruar 2020) (Miks see märkus siin on?) (Kuidas ja millal see märkus eemaldada?)

Tark parv on detsentraliseeritud, iseorganiseeruv süsteem, mis ilmneb nii putukasülemites, kala- ja linnuparvedes kui ka loomakarjades ja inimkogumites. Seda mõistet on hakatud kasutama ka robootikat ja tehisintellekti käsitlevates töödes.

Targa parve fenomeni olemasolu näitas esimesena 1906. aastal inglane sir Francis Galton (1822–1911), kes pani aluse statistilisele uurimismeetodile. Ta külastas 1906. aastal põllumajanduslaata, kus tema tähelepanu äratas rahva lõbustamiseks korraldatud härja kaalu äraarvamise võistlus. Ligi 800 inimest tegid oma kirjaliku pakkumise, aga keegi ei suutnud ära arvata härja õiget kaalu (534,4 kg). Kuid esitatud arvamuste statistilise keskmise väljaarvutamisel selgus, et see oli 543 kg – mis oli ülitäpne tulemus. Galton nimetas seda "rahva hääleks", tänapäeval nimetatakse seda pigem "avalikuks arvamuseks".^[1]

Ameerika ajakirjanik ja ajakirja National Geographic reporter Peter Miller kirjeldab oma raamatus „Tark parv“ nende teadlaste töid, kes on uurinud putuka-, looma- ja linnuparvede käitumist. Kõik nad olid täheldanud, et rohkete vastasmõjude tõttu tekkisid nendes parvedes ühine probleemikäsitus, konkureerivad lahendid, demokraatlikud otsustusprotsessid ning hajutatud juhtimiskorraldus.

Ameerika kaubandusettevõtte Best Buy asepresident Jeff Severts, kes kuulis ühel esitlusel raamatu „The Wisdom of Crowds“ („Parvede tarkus“) autori James Surowiecki väidet massi tarkuse kohta, otsustas kontrollida selle tõepärasust oma ettevõtte töötajate peal. 2005. aasta jaanuari lõpul saatis ta ettevõtte mitmesajale töötajale e-kirja ja palus neil ennustada kinkekaartide veebruarikuise müügi suurust. Vastuseid laekus 192. Märtsi algul võrdles Severts ennustuste keskmist veebruari müügitulemusega. Kollektiivse ennustuse täpsus oli 99,5 protsenti, mis oli müügiennustustega tegeleva meeskonna omast ligi viis protsenti täpsem. „Mind üllatas, kui kõhedust tekitavalt täpne oli kollektiivi ennustus,“ võttis Severts selle kogemuse kokku.

Surowieck selgitas seda fenomeni järgmiselt: „Kui te palute piisavalt suurel, mitmekülgsel ja sõltumatul grupil koostada ennustuse või hinnata mingi sündmuse toimumise tõenäosust ning seejärel võtate neist ennustustest keskmise, langevad grupiliikmete vastustes sisalduvad vead iseenesest välja. Võib öelda, et iga indiviidi arvamuses sisaldub kaks komponenti: informatsioon ja viga. Lahutage viga ja teile jääb informatsioon.“

Ka Michigani ülikooli majandusteadlane Scott E. Page, kes uuris otsuste langetamist kogukondades, leidis, et edu tagab kogukonna liikmete teadmiste mitmekesisus, sest see pakub analüüsitava sündmuse ja võimalike arengusuundade kohta laiemat teadmiste baasi ning mitmekülgsemat teavet. Täiendavaid teadmisi pakuvad nii maailmavaatelised, elukutselised kui ka soolised erinevused. Sama põhimõtte alusel valitakse Ameerika Ühendriikides kohtusse vandemeeste kogu, kelle ülesandeks on oma õiglustundest lähtudes öelda, kas süüdistatav isik on süüdi selles, milles teda süüdistatakse.

Ühesõnaga, grupipõhise otsustusprotsessi edu tagatiseks on mitmekesisus, sõltumatus ja erinevate vaatenurkade kombineerimine. Kui otsustusprotsessi käigus õhutatakse sõbralikku ideede konkurentsi ning rakendatakse tõhusat mehhanismi valikute kitsendamiseks, siis on edu tagatud. „Kuid kollektiivse tarkuse rakendamises jäävad inimesed siiski mesilassülemile alla, sest me mõtleme tänini koopainimese enesekesksusest lähtuva ajuga“ – nii võtab Surowieck selle teema kokku.^[2]

Ja nagu Argentina Torcuato Di Tella Ülikoolis Joaquin Navajasi juhtimisel 2015. aastal läbi viidud uuringus selgus, on rühmadeks jagatud gruppide arvamuste summade keskmine veelgi täpsem.^[3]